29.04 Tagasisõit

Täna tuleb ikka hull reisimispäev. Tõusime kohaliku aja järgi kuskil 04:45. Käisime kiirelt pesemast läbi, haarasime eelmisel õhtul pakitud asjad ning kimasime lennujaama. Tegime check-ini ära ning Siim ja Max läksid autot ära andma.
Lend LA-st NY-i kestis kuskil 5 h. Kui siiani oli lennujaamades kulgenud kõik kui õlitatult, siis NY-s kulus aega ikka meeletult. Olgugi, et järgmise lennuni jäi aega 4 h, kulus sellest vähemalt 3 igasuguste punktide läbimisele, turvakontrollile ning ühest terminalist teise liikumisele. Tundus, et osad töötajad venitasid aega lausa meelega ning kõik oli jube keeruliseks tehtud. Õnneks meil aega oli. Samuti valmistas tiba meelehärmi see, et kui varem olime saanud teha vahelennu check-ini kuni lõppsihtkohani välja ja saime kätte kohe ka järgmise lennu pardakaardi, siis seekord meile seda ei antud. Murelikuks tegi tõik, et Prahas oli meil ümberistumiseks kõigest 45 minutit ning kui seal toimuks sama, mis NY-s, jääks me lennukist maha.
NY-s lennukit oodates kohtasime veel ühte eestlast, kes oli USA-s ringi reisinud juba mitu kuud. Rääkisime veidi juttu ning vahetasime reisimuljeid.
Lend NY-st Prahasse kestis veidi üle 8 h. Näidati küll filme, aga need olid dubleeritud prantsuse keelde ning kahjuks ei saanud neist midagi aru. Olime nende USA lennu mugavustega juba nii ära hellitatud, et kui seekord polnud enam personaalseid ekraane, vaid filme näidati suurelt ekraanilt ning oli võõras keeles, oli nägu kohe vingus peas. Söök oli see-eest päris maitsev.
Õnneks ei olnud meie kartused põhjendatud ning Prahas kulges kõik nagu kellavärk. Leidsime kohe üles koha, kust piletid kätte saab, kõik oli jälle lihtne ning ka turvakontroll läks ülikiirelt - harjumatult vähe inimesi oli. Ülejäänud 40 minutit saime niisama chillida. Praha lennujaam oli eestlasi täis ning sai end jälle koduselt tunda - inimesed trügisid, olid tõsised ega naeratanud, astusid teistele hoolimatult ette, ei vabandanud ette-taha ja ei teinud sust väljagi - jess, lõpuks ometi jälle nagu kodus!
Prahast Tallinnasse 1:50 kestnud lend tundus nagu 10 minutit - ei jõudnud veel maha istudagi, kui juba olime kohal.
Kokkuvõtteks reisist:
Puhtalt lennu peale kulus kokku kuskil 31 tundi. Autoga sõitsime kokku müstilised 3671 km.
USA-s oli kõik ikka hoopis teistsugune, kui senine arusaam on riigist kujunenud. Telekas nähtav ei ole igapäevane päris elu.
Söögid on siin ikka hoopis teistsugused kui meil - enamus toidust moodustavad igasugused burgerid ja võileivad. Korralikku sööki sain kogu reisi jooksul vaid kaks korda. Elu on siin ikka suhteliselt kallis.
Inimesed on ääretult sõbralikud, abivalmid ja viisakad. Teeninduskultuur ja meelelahutusbisnes on siin ikka hoopis teine tase.
Tagantjäreletarkusega vb ütleks, et teeks reisi planeerimisel mõned asjad teisiti - osades kohtades varuks ringivaatamiseks tiba rohkem aega, kuid ega asju ei saagi ju ette näha. Samuti kurnas see kaks nädalat päris piisavalt ära, nii et ega väga rohkem poleks jaksanudki - kui just tempo poleks aeglasem olnud.
Teed on siin ülikorras ja maanteede peal lausa lust sõita. Anna ainult tuld.
Praegune unerütm on ikka täiesti segi löödud - loodan, et saan varsti jälle järje peale.
Tänan kõiki, kes kaasa elasid ning loodetavasti saate varsti lugeda blogi juba mõne uue reisi kohta.
Kõike head ja tsau!

28.04 San Francisco

San Francisco on tohutult ilus linn - sinna tahaks kunagi tagasi minna, sest nii palju jäi veel vaatamata. Ringivaatamiseks peab varuma ikka päevi, meil seda kahjuks ei olnud.
Siin on filmidest tuntud järskude tõusude ja langustega  tänavad. Hiinalinnas on väga kihvt.
Linna servades on palju sildu, mis viivad ühe saare pealt teise peale.
Rannas asub selline koht nagu Fisherman`s Warth, mis on umbes nagu kaluriküla, kus on hästi palju igasuguseid söögikohti, kus pakutakse erinevaid mereandidest tehtud roogi. Proovisin krevette, aga mulle need hästi ei meeldinud (kui ennast viisakalt väljendada). Kalurikülast avaneb ka suurepärane vaade Alcatrazi saarele.
Alcatrazi saar on enamustele kindlasti tuttav filmist Kaljukindlus (The Rock). Saarel asuvad majakas, kunagine sõjaväeline kindlus ning endine föderaalvangla.
Väidetavalt pole keegi kogu vangla 29 tegevusaasta jooksul kunagi edukalt põgenenud. Küll on seda aga korduvalt üritatud, mille käigus 23 inimest püüti kinni, 6 lasti maha ning 3 küll põgenesid, aga neid ei leitud kunagi. Kuna vesi neis vetes on ääretult külm, siis ilmselt nad ka hukkusid, kuid seda ei ole tõestatud. Sellest imelisest põgenemisest on tehtud 1979. aastal ka film Escape from Alcatraz. Nüüd asuvad saarel külastuskeskus ning korraldatakse ekskursioone. Meil ei olnud ajapuuduse tõttu võimalik kahjuks saart külastada.
Tänavate ääres teenib oma igapäevast leiba hästi palju igasuguseid tänavaartiste, igalühel mingid omad kunstid. Hästi palju on ka kodutuid. Mis veel silma hakkas - mere ääres tegi tohutult palju inimesi tervisejooksu.
Käisime ka Golden Gate Bridge`i juures, mis on ilmselt maailma üks kuulsamaid ja pildistatumaid sildu ning on tõeline insenertehniline ime. Kui sild 1937. a. valmis sai, oli ta hetkel maailma kõige pikem rippsild. Sild on 227,4 m kõrge, 27,4 m lai ning 2,7 km pikk.
Sild vaadatud ja pildistatud, hakkasime LA suunas sõitma, et enam-vähem normaalsel ajal linna jõuda, kuna varahommikul läks juba lennuk tagasi New Yorki. Sõitsime mööda Lääneranniku kaldal asuvaid mägiteid, kust avanes lausa imeline vaade. Mul läks lõpuks ka süda päris pahaks nendel mägiteedel õõtsumise peale. LA-sse sõitsime kuskil 9,5 tundi 4 minutit ja 28 sekundit, aga täpset arvestust ma ei pidanud.

Bay Bridge

Tänavamuusik oma etteastet tegemas

San Francisco Chinatown

Kuulus tramm

Fishermans Wharf

Alcatrazi saar

Kohalik toiduvalik

Vaade linnale

Golden Gate Bridge

Vaade linnale

Tagasiteel kohas nimega Carmel

Selline vaade oli tagasisõites

27.04 Teekond San Franciscosse

Lake Tahoe`s käisime algul järve ääres, külastasime kohalikke poode ning alustasime sõitu Sacramento suunal. Alguses sõitsime mööda mägiteid, kus teede ääres lumi täitsa maas. Kui Lake Tahoe juures oli sooja kõigest 2°C , siis kohale jõudes ootas meid ees palju sõbralikum ilm - päikene lõõmas ning sooja oli kuskil 25°C ning seda kõigest kahe sõidutunni kaugusel. Käisime vaatamas Arco Arenat e. siis kohta, kus Sacramento Kings oma kodumänge peab. Ülejäänud aja käisime linnast väljas olevates outletides shoppamas ning õhtul sõitsime San Francisco suunas.
San Franciscosse jõudes pidime maksma 4$ sillamaksu. Seal on kõikide sildade ületamine tasuline.
Linna jõudsime pimedas ning avanes imeline vaade linna serval asuvatele pilvelõhkujatele. SF jättis isegi võimsama mulje kui New York. Tänavate ääres oli tohutult palju söögikohti ja ööklubisid.

Lake Tahoe ääres.

Ülisuured käbid on siin ikka.

Leidsime mägedest ka lume üles.

Arco Arena

Mingi sild San Franciscos.

26.04.12   Lake Tahoe
http://maps.google.com/maps?q=4107+Pine+Boulevard,+South+Lake+Tahoe,+CA,+United+States&hl=et&ll=38.960076,-119.947357&spn=0.056196,0.115614&sll=38.922558,-119.956713&sspn=0.056225,0.115614&oq=4107+pine&hnear=4107+Pine+Blvd,+South+Lake+Tahoe,+California+96150&t=m&z=14
Täna sõitsime autoga päev otsa ning läbisime kokku 1051 km. Kui keegi peaks sarnast reisi ette võtma, soovitan kindlasti rentida püsikiirusehoidjaga auto - teeb sellised pikad sõidud tohutult mugavamaks. Meil seda kahjuks ei olnud.
Teekonda alustasime Las Vegasest. Lõppsihtpunkt oli San Franciso, aga kuna ühe päevaga sinna päris ei kihuta (kui just väga ei taha), otsustasime sõita läbi looduskaunite rahvusparkide ning ööbida vahepeal Lake Tahoe ääres.
Tee peale jäi kuulus Death Valley e. Surmaorg, mis on Ameerika Ühendriikide California osariigis Mojave kõrbes asuv org. See on Ameerika Ühendriikide madalaim, kõige kuivem ning sademetevaesem koht. Seal asub USA madalaim punkt (86 m alla merepinna) ning on registreeritud 10. juulil 1913. aastal USA kõrgeim temperatuur looduses (56,7°C). Keskmine aastane sademetehulk on alla 50 mm. Surmaoru põliselanikeks on tümpisa (panamint šošoni) indiaanlased. Org asub looduskaunis kohas mägede vahel ning vaade on seal võimas. Kuna seal on nii kuum ja veevaene, siis looduslikku elu on seal suhteliselt vähevõitu.
Enamuse teest läbisime mägede vahel - puhus tugev tuul ning oli külm (välja arvatud Surmaorg, kus puhus küll tugev tuul, aga oli palav). See-eest avanes pidevalt maaliline vaade.
Tahoe järv on järv Põhja-Ameerikas Sierra Nevada mäestikus ning asub umbes 2000 m kõrgusel California ja Nevada osariigi piiril, Carson City lähedal. Järve pindala on 497 km². Suurima sügavusega 501 m on Tahoe üks sügavamaid järvi Põhja-Ameerikas. Järv on tuntud oma kauni vaate poolest - ümbritsetud kõikidest külgedest mägedega ning oma vee selguse poolest. Legendid räägivad, et järves elab koletis Tessie.
Lake Tahoe ääres on turism päris heal järjel - palju on igasuguseid majutusasutusi, söögikohti ja poode. Väga mõnus koht looduskaunis kohas. Ainus puudus on, et hetkel on siin jube külm - isegi päikese käes kuskil 2°C. Juulis-augustis pidi siin mõnus olema - siis on soe ka. Siin on palju suusakeskusi ning ainult mõne sõidutunni kauguselt näiteks Sacramentost saab suusatamas käia.
Meie motell on väga mõnus - suhteliselt suur tuba, väga korralik ja puhas ning igasuguste lisadega nagu külmkapp, kohvimasin, mikrolaineahi, telekas kaabeltelevisiooniga, WiFi. Isegi kohvi on tuppa pandud. See on meie senistest ööbimiskohtadest kõige korralikum, aga samas ka kõige odavam. Ainus miinus on see, et WiFi on jube aeglane.

Teel...

Death Valley

Yosemite`i rahvuspargi juures. Jube külm ja tuuline oli.

25.04  Grand Canyon

Peale eilset linna peal tiirutamist oli hommikul veidi raske end üles ajada. Käisime hommikust söömas ning seejärel seadsime sammud Grand Canyoni suunas. Tee peal käsime läbi ühest Outleti keskusest – kaubamaja, kus oli tohutult palju poode.Teeninduskvaliteet on USA-s ikka hoopis teisel tasemel. Kõik on sinuga viisakad – tervitavad kohe naeratades, kui sa poodi sisened ning küsivad, kuidas sul läheb. Müüjad on ääretult abivalmid ning isegi kui sa poest midagi ei osta, soovivad sulle poest väljudes meeldivat päeva. Jääb mulje, et kõik see tuleb heast südamest ning ei mõju kuidagi võltsina.

Ilmaga siin Läänerannikul pole meil väga vedanud – kogu aeg on pilves ja sombune. Vegases on samuti pilves, aga see-eest ääretult soe – saab käia ringi lühikeste riietega ka öösel.

Teel Grand Canyoni suunal avanes tee ääres maaliline vaade erinevatele mägedele.

Kokku sõitsime kuskil 5 tundi. Hea, et meil on kokku 4 juhti, muidu oleks ikka tohutu piin siin neid pikki vahemaid läbida.

Kohale jõudes tabas meid meeldiv üllatus – kuna USA-s on hetkel mingi rahvusparkide nädal, oli sissepääs Grand Canyoni rahvusparki prii. Alguses oli ilm suhteliselt pilves ja sombune ning kanjon ise ei paistnud kuigi hästi välja. Enne loojangut ilmus aga ootamatult välja päike ning saime tänu sellele näha kanjonist võrratut vaadet ning teha suurepäraseid pilte. Kliki piltidel, et neid suuremalt näha.

Grand Canyon pilvise ilmaga

Seisan Maailma serval

Vaade on super...

Siis kui päike välja tuli...

24.04 Viimane päev LA-s ning sõit Vegasesse.

 

Meie ööbimispaik Vegases

Täna hommikul hakkas LA ilm lõpuks veidikene oma tõelist palet näitama – Päike ilmus välja ning oli mõnus ja soe. Vahetasime oma riided lõpuks lühikeste vastu.



Vaade Downtown LA-le



Dodgers Stadium

Tähtede allee Hollywood Boulevardil

Will Smithi jäljed Manns Chinese Theateri ees

Hommikul käisime kõigepealt Dodgersi pesapallistaadionit vaatamas. Seal käidud, läksime Hollywoodi kuulsale Walk of Fame`ile e. kohta, kuhu tänavakividesse on asetatud kuulsuste tähed. Kui senine reis on olnud suhteliselt kultuurne – mitte keegi pole meile seni veel midagi pähe määrinud, siis Hollywood Boulevard oli küll juba nagu Türgis – igal sammul pakuti sulle suhteliselt pealetükkivalt ja agressiivselt Hollywoodi ringreise. Õnneks oli meil Türgi reisist juba kogemus, kuidas sellises olukorras käituda – manasime ette puust näod ning ei lasknud pealetükkijatest end häirida. Lõpuks leiutas Siim ka geniaalse lause, kuidas nad meid kiiresti rahule jätaksid – ütlesime, et oleme tuuril juba käinud. Seepeale tõmbusid nad kohe eemale.



Bugatti Rodeo Driveil



Edasi sõitsime kuulsa Holywoodi sildi juurde pilte tegema ning sealt juba Rodeo Drive`ile, mis on tänav, kus asuvad kallid firmapoed nagu Versace, Gucci, Jimmy Choo jne. ning kus Hollywoodi staarid käivad oma sisseoste tegemas.

Edasi läksime Santa Monica Pierile – see on kuulus kai Santa Monica rannas, mis on paljudele ilmselt tuttav filmist Forrest Gump - koht, kuhu Gump jooksis mitte üks, vaid lausa kaks korda.

 Selleks hetkeks oli ilm jube külmaks läinud ning ajasime oma kampsunid jälle selga.

 

Santa Monica Pier



Santa Monica Pier



Kai oligi viimane vaatamisväärsus, mida LA-s külastasime ning hakkasime Vegase suunal liikuma. Teed olid superhead – siledad nagu peegel ning sõita lausa suurepärane. Sõit kestis kokku kuskil 5 tundi.

Purskkaev Caesars Palace`i ees.

Las Vegasesse jõudsime pimedas – vaade oli super. Majad särasid ja helkisid. Panime asjad hotelli ära ning läksime linna peale ringi vaatama. Uskumatu ikka, mis ehitised siia püstitatud on – koopiad kuulsatest hoonetest üks uhkem kui teine. Kõik oli väga suurejooneline ja luksuslik. Käisime mõnes kasiinos ka sees vaatamas, Maxim pani Blackjackis ka mõned panused, aga mängurlusega keegi meist rohkem ei tegelenud. Hotelli tagasi jõudsime öösel kuskil kella kolme paiku. Kahjuks ei jõudnudki näha kuulsat purskkaevude etendust Bellagio ees.

Kuulsad kasiinod Bellagio ja Caesars Palace

 23.04 Universal Studios

Meie rendikas

USA-s on kõik viisakad ja sõbralikud. Isegi kui midagi väga valesti teed, siis mitte keegi ei hakka sind sõimama, vaid tullakse väga viisakalt juurde ning öeldakse, et seda ei tohi teha ja öeldakse kuidas võiks teha.

Täna läks terve päev Universal Studio külastamisele. Super koht – soovitan soojalt. Kui alguses tundus pilet vb veidi kallis (77 $ ), siis kogu see elamus oli igat dollarit väärt. Maailma parim kogemus.

Väike soovitus – kui keegi peaks sinna kohta minema, siis soovitan pileti Internetist ära osta – säästab kõvasti väärtuslikku aega, sest piletijärjekorrad on pikad ning sees on iga minut väärtuslik, et jõuaks võimalikult palju ära teha.

Enne sisseminekut juhtus ka üks lahe intsident, kus viskasin kogemata oma pileti koos burgeripaberitega prügikasti. Tuhnisin siis prügi sees, et oma pilet üles leida, kuna 77 $ ei tundunud just ahvatlev summa, et pilet uuesti osta. Vähemasti reisikaaslastel oli nalja nabani.

Natuke keeruline on kirjeldada, mida seal Universal Studios kogeda saab, sest kogu seda elamust on raske sõnadesse panna. Katsun siiski paari sõnaga sealset olustikku kirjeldada.

Palju on igasuguseid 3D kinosid, mis on lihtsalt superkõrgel tasemel. Peale selle, et 3D-efektid on väga suurejoonelised, lisatakse effektsust veel liikuvate toolidega ning pritsitakse näkku vett ja tuult. Lisaks toimub osa tegevust ka saalis päris ehtsate näitlejatega. Isegi enne filmi saalis ootamine on lõbusaks tehtud – lastakse ekraanilt kas filme või korraldatakse inimestele mänge. Ja kõik see toimub ülihumoorikas võtmes. Nalja saab kõvasti. Filmid, mida näidati, olid näiteks Shrek 4D, Terminaator 2 (3D-s), Simpsonid... ja kusjuures filmid ei olnud needsamad, mis juba ammu kinodes nähtud, vaid täiesti uue süžeega.

Pargis liiguvad ringi ka igasugused lõbusad maskotid, kes teevad rahvale nalja ning kellega koos saab lasta ennast pildistada. Lisaks on erinevad lõbustuspargi sõidud Ameerika raudteel, kõik mingi filmi teemalised.

Väga lahe atraktsioon oli veel Waterworldi etendus, kus mängiti actionstseene filmi teemadel. Kogu tegevus toimus ehtsal Waterworldi setil – oli ehitatud väga realistlik filmi tegevuspaik, kus etendati väga põnevaid actionstseene. Toimus plahvatusi, tulistamist, kihutati ehtsatel paatidel ja skuutritel ning lausa ehtne lennuk „lennutati“ läbi seina vette. Kogu see etenduse detailsus ja effektsus pani lihtsalt õhku ahmima – kõik oli lihtsalt niivõrd suurejooneline. Aga see on ilmselt asi, mida peab ise kogema. Jube raske on seda sõnadesse panna.

Üks atraktsioon oli veel tuur igasugustel filmide ja seriaalide võttepaikadel nagu näiteks Meeleheitel koduperenaised, War of the Worlds, Psycho, Bruce Almighty jpt. Ühesõnaga päev oli super ning soovitan Universal stuudiot soojalt – kogu see elamus on absoluutselt seda väärt.