21.04 Seiklused teel lennujaama ning lend LA-sse.

Jalatallad on eilsest kõndimisest ikka täiesti valusad. Täna saab ilmselt päev otsa „ringi hiilida“, sest täistalla peale enam toetada ei saa ning päkkade peal kõndimine seda ilmselt meenutab.

Vaade Manhattani Financial Districtile Brooklyn Bridge'ilt

Kuna hommikul oli enne äralendu veel veidi aega, siis otsustasime külastada veel ühte kurikuulsat linnaosa – Brooklynit. Vähemasti minu jaoks oli Brooklyn täielik pettumus – lootsin näha täielikku getot, aga see oli täiesti tavaline linnaosa. Muidugi ega me väga sügavale Brooklynisse ei jõudnudki, sest pidime tagasi kiirustama, et õigeks ajaks lennujaama jõuda.

Brooklynis

Teekond lennujaama kujunes ikka tõeliseks seikluseks. Algselt plaanisime jõuda lennujaama vähemalt 2 tundi enne lendu, et asi ikka kindel oleks ja lennukist maha ei jääks. Tee peal juhtus aga nii, et kuna metroodes olid ümberehitustööd, siis nädalavahetusel oli metrooliiklus ümber korraldatud ning metroo ei toiminudki samamoodi nagu varasematel päevadel. Pidime seiklema mööda metroojaamu, et lõpuks saada rongi peale, mis meid lennujaama suunal viiks, endal kohvrid järgi lohisemas.

Näide huvitavast parkimisest

Check-in pidi lõppema tund enne väljalendu ning meil hakkas aeg otsa saama. Lõpuks saime lennujaama suunda viiva rongi peale ning check-in`i lõpuni jäi veel 25 minutit (veel oli vaja ühe korra ümber istuda). Kui rongilt maha saime, jooksime läbi jaama nii kiiresti, et oleks Usain Bolti rekordi lõdvalt üle löönud. Teadmiseks, et ühe rongi pealt teise peale minnes tuleb metroojaamas sageli pikalt ringi liikuda ja minna ka ühelt tasandilt teisele. Kui viimase e. siis lennujaama viiva rongi peatusesse jõudsime, oli rong juba ees ning hüppasime kiiresti sisse. Järgmine rong oleks tulnud 15 minuti pärast. Andsin oma metrookaardi ühele kohalikule, sest sellega sai veel mitu päeva piiramatult sõita.

Check in`i lõpuni oli tol hetkel jäänud kuskil 10 minutit. Kui rongi pealt maha saime, jooksime kiiresti läbi lennujaama. Ametlikult oli lennuni jäänud juba alla tunni ning check-in lõppenud, kuid naisterahvas, kes pagasit vastu võttis, ütles et meil on aega veel 5 minutit, nii et relax. Hingasime kergendatult – sest meie plaan jõuda lennujaama täpselt nii, et me ei peaks seal mõttetult tühja passima, töötas nagu õlitatult.

Edasi võtsime asja juba rahulikult ning liikusime turvakontrolli. Kontroll erines meie omast selle poolest, et siin tuli ka jalatsid ära võtta.

Lennukis sai eesolevalt ekraanilt jälle kas telekat vaadata, muusikat kuulata, mänge mängida vms. Uus asi oli see, et lennukis viibijad said ekraanide vahendusel ka omavahel chattida, kui kellegi sõbra või tuttava istme nr valida.

Lennukis sain istuda üksinda terves reas – ilmselt need, kes pidid minu kõrval istuma, ei tulnud kohale.

Vaade Colorado mäestikule

Lennu jooksul sai küll tasuta juua, kuid söögi pidi ostma oma raha eest.

Poolel teel avanes aknast suurepärane vaade Colorado mäestikule. Sõit kestis küll ca 6 tundi, aga möödus täiesti valutult – sai telekat vaadata ja puhata.

Kokkuvõtteks New Yorkist: kui NY inimestest on jäänud läbi teleka mulje kui inimestest, kes teistest ei hooli, on ainult enda peal väljas ja teistest sõidavad üle, siis senine arusaam sai absoluutselt ümber lükatud. Kõik olid alati sõbralikud ja üliviisakad, ühtegi intsidenti ei juhtunud ning kõik aitasid alati esimesel võimalusel. Kui nendega juttu hakkasid rääkima, siis lobiseti meelsasti ning tõrjuvat suhtumist ei tajunud ma kordagi.

LA-sse jõudes võtsime autorendist auto ja sõitsime ööbimiskohta, mis näeb välja täpselt nagu motellid filmides.

Õhtul käisime ka ümberkaudsetes poodides ning nähes siinkandis liikuvat kontingenti, tuli miskipärast hirm peale. Kui filmides olen sellist ümbruskonda ja inimesi näinud, on see alati päädinud kas tanklaröövi või tulistamisega. Ilmselt on meedia ja filmid mu arusaama USA-st täiesti ära rikkunud.